KAS SOOME KALEVALA JUTUSTAB KAALI KRAATRIST
Ismo Elo
2015
Soome tähehuviliste ajakirjas „Tähdet ja avaruus” oli artikkel Eesti meteoriidikraatridest.
Selle pärast käisime mitu korda Saaremaal.
Raamatus ”Hõbevalge” Lennard Meri mõtiskles
et Kalevala jutustab Kaali meteoriidist.
Kalevala jutustab selgesti meteoriidi kukkumisest ja
mitu kohta sobib Kaali meteoriidile.
Ivan Reinwald tõdes 1927 aastal, et Kaali kraatrid tekkisid ida suunnast langenud meteoriidist.
Kraatri vanus
Kaali kraatrite vanuseks hindas Reinwald 4500 – 5000 aastat, kuna kraatritest ei leidunud mere setteid.
Varem meri oleks olnud nii lähedal, et vesi oleks pääsenud kraatritesse.
Kraatrist leitud söe pärast
vanuseks hinnati umbes 2500 aastat. Samal ajal ilmus Lennard Mere „Hõbevalge” ja raamat sai
mõjutused sellest vanusepiirangust.
Peakraatteritest tehtud teadusuuringute põhjal vanus on hinnanguliselt
umbes 4000 aastat.
Kraatrete lähedalt, Reolt on leitud kosmosest pärit tolmu, mille vanuseks on hinnatud 7500 aastat.
See segab vanuse määramist. Äkki on sinna piirkonda langenud sellel ajavahemikul kaks eri meteoriiti?
Anna Losiak uurisis Kaali kraatrid viimaseks ja sai vanuseks 3200 aastad.
Mida Kalevala jutustab?
Elias Lönroth rändas Soome Karjalas ja Eestis Pärnuni, kogudes vanu luuletusi. Neist ta kogus Kalevala.
Kalevala neljakümme seitsmes runo jutustab selgesti suure meteoriidi langemisest. Kaali meteoriidikraater
on ainus tuntud kraater, mis sobib sellesse kirjeldusse.
Kaks tähtsat nime
Väinämöinen ja Seppo Ilmarinen; mõlemad olid noored, kui meteoriit kukkus. Paljudes kohtades on
”vaka vanha Väinämöinen”, Ma tõlgendan seda: Väga vana Väinämöinen. Need runod on hiljem tehtud.
Veel hiljem Väinämöisest tuli legend ja isegi jumal.
Olen mölenud et Väinämöinen oli talunimi ja se on sama kui Väinamõisa. Talu oli väina ääres.
Restaureeritud 4000 aastat vana hoone Soomes Saarijärvel kiviaegases külas; vois olla kui Väinamõisa
4000 aastad tagasi elasid liivlased Lätis Kolka neemel. Põhja pool Pärnu lähedal,
Muhul ja põhja Saaremaal elas Kunda rahvas.
Kundalastel oli kerge reisida Muhul ja Saaremaal.
Liivlased olid võimelised ületama Kura kurgu.
Olen mõtelnud, et Väinämöinen ja Ilmarinen elasid Salmes. Juhuslikult eesti keelne ”väin” on soome keeles ”salmi”.
Nad nägid ainult meteoriiti kukkumas, nad ei näinud metsatulekahjut ega suitsu. Meteoriit tuli kirdest.
Seega pidid nad tulema lõuna poolt. Nad olid meremehed ja seetõttu Salme oleks olnud nendele sobiv koht
Päike ja kuu
Kui 1000-tonnine tükk rauda sisenes atmosfääri, selle pind kuumenes hõõgumiseni, kuid sisemus jääb külmaks.
Seetõttu pinnast eraldus tükke. Üks nägi välja nagu kuusirp. Meteoriit oli heledam kui Päike.
Meteoriidist tuli suitsu ja tolmu, mis peitsid õige Päikse või ehk taevas oli pilves. Väiksemad tükid meenutasid tähti.
Tundus, et kogu taevas kukkus maha. Taevast hoidev sammas lagunes.
Neljakümme seitsmes runo
Taevakehad varastatud
Neljakümme seitsmes runo on kogutud paljudest erinevatest osadest, mis jutustavad samast asjast.
Luuletus algab:
Vana tarka Väinämöinen kaua mängis kandlekesta,
kaua mängis kui ka laulis, kui ka ilma veel ilutses.
Mäng see kuuldus kuu tubaje, ilo päeva akkenaile.
Tuli kuukene toasta, astus küürus kõivu pääle,
päev puges linnasta omasta, laskus ladvale pedaja
kandlekesta kuulamaie, iloda imetlemaie.
Kuna õige päike on peitunud suitsu ja tolmupilvesse, paistis, nagu „Päike”,
tegelikult meteoriit, oleks langenud metsa peale.
Põhja vanamoor
Louhi, Põhjola emanda, Põhja eite harvahammas,
säältä päevä kinni püüdis, votildettis kuukese käsitsi,
kuu tõi kõivu küüru päälta, päevliku pedaja ladvast.
Need kohe koduje kandis pimedasse Põhjalasse.
Peitis kuu kumendamasta kirjurindaje kivije,
laulis päeva paistemasta mäesse teraksesesse.
Louhi (või louhikko) on kivine. Minu meelest see on maaema,
kelle suu on Kaali kraater ja teravad kived ovad hambaid.
Saaremaal Tiigri sadama lähedal on Maajumala kulttikoht
(Maausuliste Saarepealse Koda)
Sellel väravapostil on Päikese pilt.
Eel olid "mäesse teraksesesse". Hiljem on "Põhjala kivimägeje, raudakülge kalju sisse".
Rauda ei tuntud kui meteoriit alla kukkus. Mõiste ”Raudakülge” on lisätud hiljem.
Siis oli öö ikialati pitka, pilkane, pimetus.
Oli öö Kalevalassa,tume Väinölä tubades.
Kui ka taevassa ülalla, ilma Ukko istemeilla.
Runo liialdab pimedust - rahvas nägi vabalt liikuda. Taevas olid tumedad pilved ja lisaks tolmu ja suitsu.
Siis on myytist runo aga lõpuks on:
Taevas lapati lõhenes, ilma kõiki auklikuksi;
Keerles see tulekübeke,surtsatas punasädeke,
läbi tuiskas taeva´asta, piki pilvesid pirahtas,
läbi taeva´a üheksa, kaudu kuue kirjukaane.
Kaalil on üheksa kraatrit. Kui tükid langevad üksteise järgi läbi pilvede, näitab et on üheksa taevast.
Müütine runo jatkub aja siis algab kõige tähtsam osa. See meenutab rohkem dokumenti kui runo.
Ütles vana Väinämöinen: "Veli seppa Ilmarinen!
Lähme käima ja kaema,veereme kord vaatamaie,
mis see sääl tuli tuluke, välkus valgus kummaline
ülimaista taevaista alimasse maa-emasse!
Ehk oli seal see kuu kehake või ehkpäeva sõõrikene."
Köndisidki meesta kaksi, astusid, aru pidasid,
kuidas tulla kohta sinna, teeda öieti osata
tule kukkumiskohale, valgekese veerupaika.
Soomekeelses olid Seppo ei seppa. Ehk Seppo Ilmarinen olid esimene sepp.
Sepp on 4000 aastat vana söna, soomes seppä, liivikeeles siepã.
Nad mötlesid ka, et kukkusid Kuu ja Päike.
Väinämöinen ja Ilmarinen liikusid kaua piki rasket maastikku ja
seepärast nad ei võinud olla vanad.
Jõgi juhtusi edeje, mõõdulta merena laia.
See olid Nevajõgi aga ehk oikesti Nasvajõgi.
........
Ilmatar, ilusa imbi, eakaim ilma tüttareista,
see´p see vastuje tulekse, kõneteli, lausuteli:
"Mis mehed ise olete, kuidas teida kutsutakse?"
Ütles vana Väinämöinen: "Meremehi me oleme,
...".....
Kuhu te, mehed, lähete, mida otsite, agarad?"
Ütles vana Väinämöinen, ise vastas, nii kõneles:
"Kustus maalta meil tuluke, vaibus meilta valgekene.
Nädal on tuleta oldud, pimedassa poterdatud.
Nüüd oli mõttessa meilla minna tulda otsimaie,
mis on tulnud taeva'asta, päältä pilvede sadanud"
Tuli oli tulnud taevast, see on olnud meteoriit.
Naine nii sõnad kõneles, ise lausus, nii nimetas:
"Kuri on tulda kätte saada, valge hoidjale vihane.
Jo tegi tuli teoksed, valgeke pahada palju!
Surtsatas tulesädeke, kukkusi punakerake
looja loodulta kohalta, ilma Ukko annetulta
läbi taeva'a tasase, kaudu ilmagi ilusa,
läbi umbse suitsuaugu, kaudu kuiva harjapalgi
Tuuri uudeje tubaje, Palvoise laettumaie.
Siisap sinna tullessaie Tuuri uudeje tubaje
pistiski pahule töile, hakkas töile tooreille:
Rikkus rinnad tüttareita, neidudelta nännid näppis,
kõrvetas pojalta põlved, isandalt habeme kärssas.
Ema lapsukest imettas kätki'ssa kitsa'assa.
Sinna tullessa tuluke jo tegi teo pahima:
poja kätkissa põletas, kandja rinnad kõrventeli.
Läks lapsi see Manale, tuli poega Tuonelasse,
oli vist loodud koolemaie, määratud kadumaie,
piinussa tule punase, valudessa valgekese.
Tuuri on sama kui Taara, (Taarabitha), ehk sama kui Viikingite Tor.
Tuuri tuba ehitati hiljem kraatri ümber. See oli katuseta, nii kui
egiptlaste Päikese templis.
Meteoriit oli nii kuum, et sealt tulevad UV sädemeid põletasid
lähedal olevatelt inimestelt paljad kohad - nännid ja polved.
Taara oli Vana-jumal, kes legendi järgi lendas Väike-Maarjast Saaremaale appi
Kiiruses umbes 20 km / s, meteoriidi pind soojeneb nii,
et raud sulab ja tekib tugev ultraviolettkiirgus.
See põletab naha välja ulatuvatel osadel, nagu tüdrukutel
paljad nibud ja seda isegi läbi õhukese kanga. Samuti põlved ja habemed.
Ema see enambi teadis, ei ema Manale läinud;
Teadis tulda ta manada valgekesta vaigistella
läbi peene nõelasilma, kaudu kitsa kirvesilma,
piki kuuma tuuraputke, piki põllupeenderada:
Kaalist põhja pool on Karja kirik. Selle laes on pildid, mis kaitsevad kõikidelt ohtudelt.
”Jalg-kurat” - kurat, kes vaatab jalkade vahelt ja tõkestab meteoriidi tulemise.
Päikesel on kolm jalga ja üks neist on katki. Seetõttu päike ”kukkus maha”.
Jagkurat
Vasakul: Kuratpuu Kaalikraatril ja Louhi hammas.
Paremal: Päikese kolm jalga.
Vana tarka Väinämöinen ise ennatas kösida:
"Kuhu siis säälta läks tuluke, kuhu kargasid sädemed
Tuuri põllu peenderalta? Metsa poole ehk merele?"
Naine vastu vastaeli, ise lausus, nii nimetas:
"Tuli säältä minnessaie, valgekene veeredessa
veel põletas palju maida, palju maida, palju soida;
viimaks veerahtas vedeje, laineisse Alue järve:
see oli süttimas tuleje, sädemeina särtsatamas.
Kolme korda ööl suvisel, üheksasti sügiseöölla
Kuuse kõrguni kohahtas, kargas vastu kaldaida
tule kurjessa käsissa,väessa valge'e vihase.
Pildus kuivale kaladki, üle äärte ahvenadki.
.......
Jälle yheksa, kui 9 kraatrid.
.......
Läksi ahven kühmuselga, taotteli tulesädeta;
Suurima meteoriiditüki plahvatuses lens väikesi sulaneid perli ümprusel ka meresse.
Loppu on kalate elu, nad neelasid sulaneid perli ja kui vesi tagunes meres.
Sampo
Kalevala uurijad on palju mõtelenud, mis on Sampo. Nad mõtlevad et Sampo on masin,
mille Ilmarine teki. Minu meelest Sampo tuleb sönast sammas. Taevast tuges Sammas
ja kui Sammas purunes, selle osadest tuli Sampo ja Sampo-puru. Ilmarine ei teinud Sampot,
ta tagus seda - käsitles meteoriidi rauda. Siberisse, Sikhote-Alinisse kukkus meteoriit.
Selle jälgedelt leiti mitmeid meteoriidi tükke. Kaalilt on leitud ainult väga väikseid raasukesi.
Sampo oli raha
Lennart Meri leidis laste laulu:
Mina kakku Kalevile, Kalev mulle rauda,
Mina rauda Reole, Rebu mulle kulda.
Meteoriidi raud oli väärtuslik raha.
Meteoriidi killud olid teravad tööriistad ja relvad.
Seetõttu need kõik on kadunud.
1. Kalevala.
2. Reet Tiirmaa, Kaali meteoriit, Tallinna 1994, ISBN9985-50-022-9
3. Eesti meteoriidikraatrid, Tallinna 2006, ISBN 9985-9763-6-3
4. Tähden arvet Saarenmaalla
5. Lennart Meri, Hopean valkea (Hobevalge, Tallinna 1976)
6. Karl Kello, Põhjamaine vaarao, Tallinna 2004 ISBN9949-10-482-3
7. Karl Kello, Saarenmaan Kaalijärvi, ISBN 9949-10-097-6
8. Karl Kello Draakoni märgi all, Tallinna 2007
11. Odysseuksen harharetket
12. Suomen muinaisrunoja, Helsinki 1930
13. Tähdet ja avaruus 4/2018 s. 28-33.